Puhh läheb segi

Saja aakri metsas oli üsna vaikne. Tuul kahistas puulehtedes. Suure tammepuu all elas karupoeg Puhh. Puhhi majast kostis ühtlasi mütsatusi, mis panid meepurgid puhvetkapis rappuma. Õhtupäike paistis läbi akna Puhhile, kui ta veelkord tõstis kirve ja laskis sel langeda Christopher Robini räbaldunud jäänuseile. "Miks ta ... ei ... mahu ...", puhkis Puhh ja laskis kirvel langeda veel korra. Maas oli pisike mullakuhi ja selle kõrval auk, mille Puhh oli varjanud oma lemmikvaibaga. Puhh, isekas nagu ta oli, otsustas selle asemel, et auku suuremaks kaevata, Christopher Robinil jalad maha raiuda. "Palju mõistlikum idee.", arvas Puhh ja ümises pisikest laulukest kui raius läbi viimase kõõluse ja rammis keha auku kattes selle seejärel vaibaga. "Alati käsutas", mõtles Puhh, "Alati pealetükkiv, alati rabas mind käpast öeldes "Puhh, läki seiklema!" või "Puhh, sa oled rumal" oma ärritatud lapsehäälega ning veel need tema tobedad lühikesed püksid - värdjas."

19. jaanuar 2003 - 17:50:31 · Otselink

Puhh oli oodanud kogu pärastlõuna, et Christopher Robin läbi astuks. Ta oli ümisenud väikest viisita laulu ning vahtinud tühja pilguga tulle, ise silitades kirve tammepuust vart. Viimaks C.R. tuli ja hõikas lapsnäitleja häälega tervituse. Puhh laskis ta sisse nagu harilikult, rääkis ilmast ning võttis kapilt kirve. C.R. istus ja pudistas sellest, kui rumal karu Puhh on ja kui väike pea tal on (Puhh vihkas seda juttu lõputult). Puhh tõstis kirve ja see maandus kena mütsuga Christopher Robini kolbas lõhestades selle peaaegu kaheks, vaid mõned lihasekiud hoidsid pooli koos. C.R.-i silmad olid pärani õuduses, et Puhh, tema armastav Puhh, võib midagi sellist teha! Puhh itsitas veidi ning pühkis suunurka kogunenud sülge oma väriseva käpaga. Seejärel Puhh puhastas väga rahulikult põranda, pesi kirve ja asus auku kaevama.

Notsu oli imestunud, miks Puhh teda teed jooma ja küpsiseid sööma polnud kutsunud. Niisiis otsustas Notsu ise Puhhi külastada. Notsu imetles õhtust päikest ja kuulas linnulaulu. Puhh nägi teda lähenemas ja lülitas drelli sisse. Notsul ei jäänud aega mõistmaks, mis on juhtunud, puur läbistas ta kolba ning ilus verejuga pritsis üle Puhhi karva. Puhh hõõrus verd oma karval laiali ning lakkus, lakkus, lakkus. Siis tõstis ta Notsu sisse ja pani kappi. Süstal vedeles riiulil, Puhh võttis selle, endal käpad värisemas ja higised, ning täitis süstla valge pulbri lahusega. Seda oli toonud talle viimasel ajal kummaliselt juhmistunud Jänes. Efekt oli algul kummaline, Puhh nägi imelikke asju, aga siis tekkis eufooriline vägevustunne. See tekitas pisut ärritust, kuid Puhh ei kahelnud, et C.R. ja Notsu olid oma saatust väärt. Öö saabudes võttis Puhh kehad ja mattis need ajutisse hauda.

"Adios, kallid sõbrad.", itsitas Puhh. "Asjad 100 aakri metsas muutuvad, ning mina juhin mängu!", naeris Puhh hüsteeriliselt ja läks majja.

Järgmisel päeval tulid Kängu ja Ruu kaema, kas Puhh teab, kuhu C.R. ja Notsu on kadunud, keegi polnud neid eilsest saadik näinud. Nad olid kindlad, et Puhh teab, kus sõbrad on, sest ta pidi Notsuga teed jooma, ning C.R.-iga hommikul mängima Puhhi laevamängu.

Kui nad jõudsid Puhhi ukse juurde, oli see pärani lahti, kuid Puhhi polnud näha. Tiiger ja Ruu vaatasid sisse ning nägid suurt auku põrandas ning märkasid meetilga abil seinale kleebitud silti "VÄLIAZ ODSIN DRAGON" (kirjaoskus polnud Puhhil kunagi hea olnud). "See on tobe", mõtles Tiiger, "saja aakri metsas pole kunagi mingeid draakoneid olnud, ainult elevantsid. Kus see rumal karu on?

Isegi Tiigril polnud aimu, kus Puhh võiks olla. Sel hommikul oli Puhh ärganud lõhkuva peavalu ja vesise ninaga. Siis võttis ta suure doosi valget pulbrit ning veidi hiljem tuli hiilgav idee! Ta lahkus majast suure karbiga, millele oli kirjutatud suurte punaste tähtedega PUTUKAMÜRK. Karbiga suundus ta otse Iiahi maja poole. Seal läks ta Iiahi lemmikohakate platsile. "See sobib sellele depressiivsele eeslile ülihästi", naeris Puhh valjult, "alati petab laevamängus". Seejärel peitis ta end puu taha, et vaadata, kuidas Iiah end surnuks sööb. Päris poeetiline õigusemõistmine, arvas ta kui Iiahi poolsurnud keha samasse auku lohistas, kus olid juba C.R. ja Notsu. "Enam ei peta, eks?", küsis ta Iiahilt ja tolle silmad särasid kahtlevalt. "Sa pead olema õnnelik, et ma sind pisikesteks tükkideks ei hakkinud ja Tiigrile söötnud", naeris Puhh hüsteeriliselt ja ajas augu kinni.

Puhh ei läinud koju tagasi enne lõunat, kuna oli pisut segi kogu hommikupooliku. Naasedes oli ta kohutavas meeleolus ja nüüd ajasid ta lõplikult segi Tiiger ja Ruu, kes hüplesid maja ees üles-alla ja laulsid "hopp, hopp, kena, kena, kena, imetore….". "Imetore?", mõtles Puhh valjusti, "Heldeke, kas selle sitase laulu autor tõesti ei võiks paremaid sõnu välja mõelda. Laseks selle välja kassetil ja CD-l, kedagi vist rebitaks lõhki." See mõte tõi Puhhile pisut kergendust, kuid mitte kauaks.

"Mida sa ütlesid?", küsis Ruu. "Jumal, millal ta lõpetab need haledad küsimused?", mõtles Puhh raevukalt. "Ma pean need sellid ette võtma. Kas on siin kedagi, keda intellektilt minuga võrrelda võiks?", mõtles ta reavukalt.

Puhh tundis end õnnelikuna, kui Ruu läks koju lõunauinakut tegema ning jättis Tiigri tema meelevalda. Eriti hea oli, et Tiiger ise tegi ettepaneku laevamängu mängima minna; Puhh nearatas kavalalt, kui tema üliaktiivses ajus hea idee tekkis. "Paras silmapilk", mõtles Puhh ja järgnes süütule Tiigrile sillale. Kui juba sillal oldi, mängimas seda mõttetut mängu, mõtles Puhh, et meelsamini ei viskaks ta pulka vette, vaid pistaks Tiigrile … Tiiger küünitas kaugele üle silla käsipuu, et jões ujuvat pulka näha – nii ei näinudki ta irvitust Puhhi näol, kui too rumala kassi jõkke tõukas – "Kassid vihkavat vett, he-hee, ta upub!"

Kõva sulpsatusega kukkus Tiiger vette ning hakkas rabelema pea vee all, ta kugistas vett ja hakkas lämbuma. Puhh hüples vaimustunult karjudes silla käsipuust hoides üles ja alla.

"Miks?", mulistas tiiger ja hakkas külmaga siniseks tõmbuma. Puhh leidis, et sinine tiiger on vaimustavalt jabur.

"Ma ütlen sulle, värdjas", kilkas Puhh, "See on sulle paras, hüppad ukse tagant välja ja ehmatad inimestel sita lahti." Kuid Tiiger ei kuulnud enam seda vastust, ta triivis nägu vees allavett, täiesti surnud – "Hea, et lahti saime", naeris Puhh ja vaatas kella, "Aeg see pisike Ruu ette võtta, enne kui ta ärkab".

Puhh hiilis Kängu magamisaseme juurde ja nägi Ruu kõrvu kukrust paistmas. "Sain su kätte", naeris Puhh ja pani eriti tugeva niidi nõelale taha. Ta oli ülimalt rahul, et käis kunagi Notsu juures õmblemist õppimas, sest nüüd suutis ta kukru nii tihedalt kinni õmmelda, et Ruu ei pääsenud välja ning ka ta ema ei suutnud teda vabastada. Niisiis hakkas Puhh väga aeglaselt ja hoolikalt õmblema, et see tüütu idioot ometi lämbuks. Kui töö tehtud, läks ta koju tagasi mõtiskledes teel, kuidas Ruu ema pisikese Ruu surma ka suhtub. Halvasti, lootis Puhh. Ta hakkas kontrollimatult köhima ja tundis tugevat iiveldust.

Koduteel Puhh oksendas mitu korda ja soovis meeleheitlikult veel pisut valget lahust. Süstalt võttes värises ta üleni ja süstis kogu järelejäänud koguse. Hiigelsuure koguse, liiga palju sellise pisikese karu jaoks. Puhh suri üledoosi, kuid ta suri naeratusega huulil mõeldes, kuidas ta kord Iiahit üllatas, kuid see on juba teine lugu.

vat mis juhtub, kui toksida google.com -i sõna puhh

19. jaanuar 2003 - 17:50:36 · Otselink